16. august – Tere, Firenze!
Alustasime oma teekonda Firenzesse kell 7.00 Tallinna lennujaamast, kus vastupidiselt meie ootustele oli check-in’i juures megapikk saba. Õnneks olime piisavalt aega varunud ja saime veel oma värava juures mõnusalt kohvigi nautida. Siinkohal peab mainima, et Tallinna lennujaam on ikka tõesti nii ilus!
Lend Viini oli kiire ja sai isegi kommi ja kohvi! Viini lennujaam oli üllatuslikult väga suur! Kuna meil ei olnud teise lennu pardakaarte, siis üritasime leida automaati, et need välja printida ja käisime pikad distantsid maha ja vähemalt 3 erineva värava juures. Automaati ei leidnudki ning kõigilt, kellelt selle kohta infot küsisime, vastasid: “You’ll get it at the gate!” ja saimegi! Veetsime aega lennujaamas väga produktiivselt, tehes valmis esitlused esimeseks päevaks, mil pidime ennast ja oma kooli tutvustama.
Lennuk, mis meid Firenzesse tõi, oli nagu mängulennuk, aga mürises see-eest mehe moodi. Saabudes oli Firenzes 35 kraadi sooja. Bussi asemel soovitati meil hoopis takso võtta, kuna buss oleks meid hoopis teise kohta viinud. Taksojuht oli 40. aastates naisterahvas, kes ei rääkinud sõnagi inglise keelt (ka mitte numbreid ei osanud öelda) ja oli päris maniakaalse sõidustiiliga, isegi kohalikud tegid suuri silmi. Meie uue kodu ukseni ta meid ei toonud, andis vaid kuskil suuna kätte ja kasseers raha ning lahkus. Õnneks võtsime lennujaamast linnakaardi ja selle abil suutsime lõpuks koha üles leida. Huvitav oli aga see, et Marje oli täiesti kindel, et maja number on 52, aga sellist numbrit sellel tänaval üldse ei olnud. Pildi järgi leidsime üles tuttava ukse, aga no number selle kõrval ei klappinud üldse, see oli 32. Lõpuks muidugi selgus, et Marje ja numbrid ei käi kokku ja maja number oligi tegelikult 32, nii et olime koduukse ees. Korteriomaniku number, mis meile anti, osutus umbkeelse itaallase numbriks, kes ei saanud mitte midagi inglise keelest aru. Kasutades lähedal asuva kohviku ettekandja abi, kes Marje telefonilt talle sms’i saatis, saime lõpuks omanikuga kokku. Ta oli igaks juhuks koos mehega tulnud, ilmselt lootes, et too saab midagigi aru, aga võta näpust, oli sama umbkeelne.
Korterisse viis privaatne kitsas trepp ja sinna jõudes, hakkasid nad võidu itaalia keeles meile seletama, mida tohib ja mida ei tohi teha, õnneks saime aru sõnadest “no” ja “si” ja sellest, et omanik räägib järgmisel päeval keeltekoolis Barbaraga, kes peaks meid aitama. Esmalt tundus, et neid asju, mida ei tohi teha, on rohkem kui neid, mida tohib ja esimesed minutid üksi jäädes olid üsna segased ja nukrad ning puhteestlaslikult oleks tahtnud haarata mõtteisse selgust toova ja rahustava veini-/õlleklaasi järele (mida ikkagi õhtu lõpuks ka tegime).
Nagu lubatud, on meil kaks vannituba, mis küll asetsevad täpselt kõrvuti ja on meie rõõmuks aknaga ühendatud ja soodustavad suhtlemist, seevatsu toad asetsevad üksteisest nii kaugel, et üksteist üldse ei kuule. Pakkisime asjad lahti, käisime toidupoes ja ostsime hommikuks süüa (mure oli ju suur, et äkki on poed juba kinni ja peame hommikul näljas olema, Anu ju ka ei toonud meile lennujaama kiirnuudleid, kuigi ta lubas…).
Pärast mitmeid luhtunud katseid WIFIsse saada, andsime alla, haarasime oma nutiseadmed ja otsustasime leida hea toidukoha, kus saab nii wifisse kui ka head ja paremat süüa. Leidsime lõpuks restorani, mis pealt näha jättis väga hea mulje ja mõtlesime, et esimese päeva puhul lubame endile siis restoranikülastuse. Restoranil oli ilus siseõu, viisakas riietuses teenindajad ja valgete linadega lauad. Kõik oli kena selle ajani, mil saime pärast tunnist ootamist eelroa, mis kujutas endast mõnda krevetti majoneesikastmes ja jääsalatit. Ports oli imepisike, aga me ei lasknud end sellest morjendada, sest pearõhu panime nagunii pearoale, mida eeldasime olevat maitsev ja suur. Päris nii aga ei olnud ja siinkohal on kahju, et me nendest pilti ei teinud. Marje tellis suure mereannisõbrana praetud mereannid, mis osutusid paneeritud fritüüritud, külmadeks, tohutul kapsahunnikul asetsevateks kalmaarirõgasteks, kellele sõbraks kaasa pandud mõned kuivad, maitsetud, taignas fritüüritud ja koorimata krevetid ning tillukesed kaheksajalad. Liis, suure sealihasõbrana, tellis sealiha prae, mis osutus väikseks sealiha tükiks keset suurt taldrikut, kaaslaseks kohev hunnik rohelist salatit. Liha oli kuiv ja üleküpsetatud. Pärast “õhtusööki” tulime koju sööma. Päeva tipphekt oli lõpuks see, kui avastasime ruuteri juuest ka juhtme ja rõõmustasime, et Liisu arvutisse saab nüüd neti ja sealt omakorda seda ka jagada.
Oleme kahe päevaga avastanud, et itaallased ei tunnista maitseainetena ei soola ega pipart, edaspidi peaks neid vist taskus kaasas kandma. Silma on jäänud ka see, et naised armastavad ultrasügavaid dekolteesid.
17. august – Esimene koolituspäev ja Piazza Michelangelo
Esimene mõte hommikul: tundub, et itaallased ei maga, kuna terve öö käis väljas möll. Marje akna all olid inimesed, Liisu akna all rollerid ja autod ning kõik koos tegid tohutut lärmi. Ärkasime seega üsna väsinuna, aga juba kodusemalt ja eesseisvate kursuste ärevuses.
Saabusime koolituskohta varakult, et üles leida oma ruumid ja tutvuda oma kaaslastega. Vastupidiselt meie ettekujutusele, oli koolituskoht imepisike ja peale meie oli seal veel 2 inimest. Seega, mõlemas koolitusgrupis 2 inimest. Liisu rühmas on veel kreeklanna ja arje rühmas mees horvaatiast. Kuna rahvast oli vähe, siis oli koolitaja otsustanud kaks rühma kokku panna ja teha sissejuhatav päev kõikidele korraga. Kuna meie poolt valitud koolitustel on ühiseid pidepunkte, milleks on sotsiaalmeedia ja IKT, siis täna arutasime peamiselt sotsiaalmeedia ja IKT kasutamise plusse ja miinuseid, jagasime kogemusi ja õppisime Youtube’i keskkonna võimalusi detailsemalt tundma.
Tuleb välja, et ka homne päev on meil neljal koos, aga kolmapäeval ja neljapäeval oleme siiski eraldi ja keskendume oma koolitusteemale spetsiifilisemalt. Kes oleks võinud sellist olukorda ette näha, kus rahvusvahelisel koolitusel on kahe koolituskursuse peale kokku neli inimest, kellest pooled on eestlased. Meie ootused siinkohal olid hoopis teised, lootsime tutvuda uute ja huvitavate inimestega, esimesest päevast alates sukelduda oma valitud teemasse ja üksteist näha vaid õhtul hambaid pestes, läbi vannitoa akna J. Loodame siiski, et koolituse lõpuks oleme saanud neid uusi teadmisi ja oskusi, mida siiani loodame. Tänane koolitaja (Eva) oli vähemalt tore, asjatundlik ja abivalmis.
Koolituspäev ei olnud õnneks pikk ja me otsustasime minna kuulsale Piazza Michelangelo’le, et imetleda võimsat vaadet linnale. Vaade oli tõesti vägev!
Arhitektuur on siin võrratu, isegi katuseräästad on nikerdustega. Mis maju iseloomustab on suured võimsad uksed ja filigraansed ning kohati väga suured koputid.
Kuna eelmisel päeval olime toidus nii pettunud, siis võtsime tänaseks eesmärgiks leida hea toidukoht. Koolitaja Eva soovitas meile kohalike piirkonda teiselpool Arno jõge, kus on paremad toidud ja paremad hinnad. Me ei pettunud sel korral, tõesti oli maitsev ning koht ise oli ka mõnusa atmosfääriga ja teenindajad toredad. Siinkohal peab mainima, et lõunamaalaste külalislahkust ei ole väga tunda saanud veel. Päeva lõpetasime Santa Maria di Fiore katedraali ehk duomo juures ehtsat Itaalia gelatot nautides.
Liis ja Marje