Laupäev, 11. juuni
Koolitus Ühendkuningriigi haridussüsteemist (Understanding the UK Education System) toimus väikeses mereäärses linnas nimega Plymouth. Sinna reisimiseks kulus terve päev. Lennuk startis Tallinna Lennujaamast kell 10 hommikul. Lend kulges otse üle kodumaja. Veel viimane pilk Eestimaale ja siis olime kõrgel mere kohal ning suundusime Amsterdami. Amsterdamist viis teine lennuk juba Ühendkuningriigi pinnale ning maandusime Bristolis. Viimane osa teekonnast tuli läbida rongiga.
10 tundi pärast kodunt lahkumist olin jõudnud 250 000 elanikuga Plymouthisse. Edela-Inglismaal paistis päike, ilm oli suvine ja lennukis marjaks ära kulunud kampsun tundus seljas üleliigsena. Palavust trotsides rühkisin 20 minutit kohvrit järele vedades läbi linna ning jõudsingi lõpuks hotelli. Pärast lühikest puhkust ja dušši läksin linna avastama.
Plymouth on kuulus sadamalinn, mis asub Plymi ja Tamari jõgede suudmes. Siit alustasid oma reise paljud kuulsad meresõitjad nagu kapten Cook, kapten Scott ja sir Frances Drake. Siit algas 1620. aastal ka pilgrimite teekond Ameerikasse. Plymouthis on tänini üks suuremaid mereväebaase Lääne-Euroopas. Siin on ka ülikool, kus õpib üle 30 000 üliõpilase.
Pühapäev, 12. juuni
Pühapäeva hommikuks oli päike pilvede taha kadunud ja ilm oli Inglismaale omaselt hall ning vihmane. Kell 10 kohtusime koolituse korraldaja Amber Initiatives kontoris ja algas õppimine. Koolitaja Svetlana Stoupnikov tutvustas meile lühidalt organisatsiooni ja selle tegemisi, koolituse kava ning Plymouthi vaatamisväärsusi. Siis asusime põhiteema, UK haridussüsteemi, kallale. Inglismaal on kasutusel palju erinevaid koolitüüpe ning nende liigitusi. Hommikupoolik kulus lennates ja peale lõunasööki rääkisime kooli- ja hariduselu korraldusest üldisemalt.
Huvitav on teada, et Inglismaal ei kasutata e-kooli ja vanematel pole lapse jooksvatest hinnetest mingit ülevaadet. Jooksvate hinnete kokkuvõte saab vanem vaid siis, kui esitab asjakohase avalduse ja maksab väikese teenustasu.
Väga suurt rõhku pannakse koolikohustuse täitmisele. Kui laps puudub, peab vanem kohe hommikul sellest kooli teavitama. Pikema puudumise korral (näiteks reisi puhul) tuleb koolile esitada spetsiaalne avaldus ja paluda puudumiseks luba. Võib juhtuda, et kool luba ei anna. Kui põhjuseta puudumisi on üle 15 % kooliaasta mahust, tuleb vanemal trahvi maksta. Kõige äärmuslikumal juhul võib vanemat karistada suisa vangistusega.
Pika ja sisutiheda koolituspäeva lõppedes võtsime vabatahtlike Vladana ja Tibori juhtimisel ette väikese linnatuuri, et saaksime kõik vaatamisväärsused oma silmaga üle vaadata. Selleks ajaks oli hommikune hallus kadunud ja saime ookeaniäärset linna nautida päikesepaistes.
Esmaspäev, 13. juuni
Kuna eelmine koolituspäev oli olnud väga intensiivne, olin veel hommikulgi veidi väsinud ja mõte sellest, et ees ootab terve päev loenguid ja nelja seina vahel olemist, ei olnud just ahvatlev. Õnneks sain meeldiva üllatuse osaliseks.
Koolituspäeva viisid läbi Geraldine Trompetter, kes töötab Plymouthi ülikoolis sotsiaaltöö lektorina ja Rupert Blomfield, kes on Edela-Inglismaa Punase Risti juhataja ja organisatsiooni Amber Initiatives üks asutaja. Keskendusime mitmekesisuse ja multikultuursuse teemadele ja rääkisime migrantidest, integratsioonist, rassismist ja diskrimineerimisest. Otsisime diskussioonide ja rühmatööde käigus vastuseid järgmistele küsimustele:
Pärast koolitust ja väikest puhkepausi kogunesime jälle kontorisse, et pidada maha kultuuriõhtu. Vabatahtlikud Tibor ja Vladana tutvustasid briti kultuuri ja Devoni maakonda ning osalejad oma riike. Igaüks oli kaasa toonud ka mõne kohaliku toidu või joogi, mida üheskoos maitsesime. Õhtu kujunes meeleolukaks.
Teisipäev, 14. juuni
Teisipäeval külastasime Plymstocki kooli. Seal õpib umbes 1400 õpilast vanuses 11-18 eluaastat. Õpilased on jagatud viie maja vahel. Igasse majja kuulub erinevas vanuses õpilasi, majad võistlevad omavahel spordis, lugemises jms. Kõik õpilased kannavad koolivormi, lipsu triibud näitavad, millisesse majja õpilane kuulub.
Plymstocki kool on õpitulemustelt linna parimate koolide hulgas. Siin on palju erivajadusega õpilasi, 99 % neist õpib tavaklassis, aga neil individuaalne juhendaja. Õpilased on teadmiste järgi (inglise keele, matemaatika ja loodusteaduse testide põhjal) rühmadesse jagatud, nõrgemas rühmas on õpilasi vähem. Väga suurt tähelepanu pööratakse õppima õppimisele. Lisaks aineõpetajate konsultatsioonidele saavad lapsed soovi korral abi kodutööde klubist (Homework club). Kui õpilane saavutab paremaid tulemusi, võib ta ka kooliaasta keskel tugevamasse rühma minna.
Koolis on palju õpilasi ja vähe ruumi. Et ei tekiks ummikuid, liiguvad lapsed ühest uksest sisse ja teisest välja. Seda taktikat saaksime ka oma koolis kasutada – üks trepp oleks üles ja teine alla minemiseks.
Kuna lugemist peetakse väga oluliseks, loetakse koolis iga päev ühe ainetunni ajal pool tundi raamatut (koolitund kestab 60 minutit). Et lugemine ei toimuks kogu aeg samas ainetunnis, loetakse iga päev erineval ajal, see lepitakse hommikul kokku. Seda võiks ka meil katsetada, esialgu näiteks kaks päeva nädalas ja 15 minutit. Oluline on, et loeks kogu kool ja sellest ajast peetakse kinni.
Vahetundides liikusid õues (eriti söökla läheduses) ringi vestidega õpilased. Selgus, et need on viimase aasta õpilased, kest TÖÖTAVAD korrapidajatena ja TEENIVAD sellega väikest taskuraha. Kuna see on töö, mille eest makstakse palka, on korrapidajad väga motiveeritud.
Pärast kooli külastasime Saltram House’i, 17. sajandil ehitatud härrastemaja, mis oli filmi „Sense and Sensibility“ (1995) üheks võttekohaks.
Kolmapäev, 15. juuni
Kolmapäev oli jälle koolikülastuse päev. Seekord väisasime kooli nimega Marine Academy Plymouth. Kooli tutvustas meile erivajadustega laste koordinaator Gareth Price. Selles koolis õpib 820 last vanuses 0-18 eluaastat. Meie tutvusime kooli selle osaga, kus õpivad lapsed vanuses 11-18 eluaastat. Pakutakse ka ametioskuste õpet. Kool asub vaeses piirkonnas. Ühendkuningriigis on koolilõuna tasuline, tasuta lõunat saavad vaid väga väikese sissetulekuga perede lapsed. Kui keskmiselt saab tasuta koolilõunat 17% lastest, siis selles koolis on neid lapsi 55% õpilaste koguarvust.
Kõige tähtsamaks peetakse selles koolis õpilaste motiveerimist, nende ambitsioonikuse tõstmist. Reaalsus on, et enamik ei plaani Plymouthist kunagi lahkuda ja ootab riigilt sotsiaalabi. Kool teeb kõik võimaliku, et lapsed näeksid, et on ka teine väljapääs, teistsugune tulevik, et nad on võimelised midagi saavutama.
Kuna kodus on elamistingimused sageli kehvad, on koolimajja kõvasti investeeritud ja see on avar, kaasaegne ja hästi sisustatud. Näiteks sööklas saab „tasuda“ sõrmejälje abil.
Suurt tähelepanu pööratakse distsipliinile. Igal pool seintel on meeldetuletused, missugust käitumist õpilastelt oodatakse. Koos reeglitega on kirjas ka tagajärjed ehk mis saab siis, kui reegleid ei täideta.
Kui õpilane jääb ühel eksamil spikerdamisega vahele, kukub ta läbi KÕIGILT eksamitel, mitte ainult sellelt, kus ta spikerdamisega vahele jäi.
Migrantidele erikohtlemist ei rakendata. Kõigis külastatud koolides öeldi, et migrandid saavad esialgu kehvemaid tulemusi, kuna nad ei oska keelt. Aga nad on briti õpilastest palju motiveeritumad ja jõuavad neile kahe aastaga järele ja saavutavad siis keskmisest paremaid tulemusi.
Neljapäev, 16. juuni
Neljapäev oli viimane koolikülastuse päev. Külastasime Beechwoodi algkooli. Ka see kool asus vaeses piirkonnas, ent selle kompenseerimiseks oli kooli palju investeeritud. Kool oli väga ilus ja lapsesõbralik ning seal olid head võimalused õppimiseks ja sportimiseks. Koolil oli ka palju kaasaegseid IKT-vahendeid (sülearvutikäru, I-padide käru).
Koolis pööratakse palju tähelepanu ümbritsevale keskkonnale ja selle säästmisele, seal on head võimalused õuesõppe läbi viimiseks. Koolil on oma väike aed, kus elavad kanad ja siilid. Lapsi innustatakse kooli tulema jalgratta, mitte auto ega bussiga.
20% õpilastest on erivajadusega. Koolis on immigrante. Et viimastega paremini suhelda, kasutatakse tõlkide abi, kelle eest tasub kohalik omavalitsus. On ka eraldi õpetaja (intervention teacher), kes käib klassist klassi ja aitab tunni ajal keeleprobleemiga õpilasi. Huvitav oli, et lapsel, kes inglise keelt veel piisavalt ei oska, lubatakse loomingulisi kirjatükke kirjutada emakeeles – oluline on see, et laps oskaks end kirjalikult väljendada, mitte see, mis keeles ta seda teeb. Igal klassil on ka abiõpetaja.
Sarnaselt teistele koolidele, peetakse lugemisoskuse arendamist ülioluliseks ning lapsed loevad koolis iga päev. Ka teistes koolides oli kasutusel spetsiaalne (tasuline) lugemisprogramm. Aasta alguses testitakse lapse lugemisoskust. Raamatud on raamatukogus märgistatud erinevat värvi täppidega, mis tähistavad lugemisoskuse taset. Laps valib oma tasemele vastava raamatu, loeb selle läbi ja sooritab elektroonilise lugemiskontrolli. Kui see on tehtud, saab laps olenevalt tasemest ja raamatu paksusest punkte. Aasta lõpus loetakse punktid kokku. Lapsed võistlevad omavahel, klasside ja majade kaupa.
Reede, 17. juuni
Veetsime päeva koolituskeskuses meile juba tuttavate koolitajate, Geraldine Trompetteri ja Rupert Blomfieldiga ning peegeldasime koolides nähtut ja kogetut. Võrreldes Eesti, Türgi ja Ühendkuningriigi koole, leidsime kõigist midagi positiivset ja midagi sellist, mis meile väga ei meeldi.
Ühendkuningriigi koolides meeldis mulle:
Laupäev, 18. juuni
Viimasel päeval oli loeng sellest, kuidas UK haridussüsteem on aja jooksul muutunud ja kuidas on jõutud olukorda, kus praegu ollakse ning mis saab edasi.
Huvitav fakt ajaloost on, et füüsiline karistus keelati 1987. aastal ja erakoolides alles 1999. aastal.
Haridus on investeering inimestesse, riigi tulevikku. Selle teadmiseni jõuti 80-ndatel ning sellest ajast alates on haridusse suunatud palju raha ja üritatud õpetajana töötamist ahvatlevaks muuta.
Kooliaasta kestab seal 195 koolipäeva. Vaheaegadel õpetajad ei tööta. Õpetaja palk sõltub paljudest asjadest, muuhulgas ka tööstaažist. Tööstaažiga seotud maksimumini jõutakse 12 aastaga. Huvitav on teada, et õpetajad ja politseinikud jäävad pärast 30 tööaastat pensionile. Neil on väga kasulik riiklikult toetatud pensionisüsteem.
Pikka aega rakendati hariduses ja ühiskonnas multikulturalismi strateegiat. Kuna see soodustas eraldumist, on see nüüdseks kõrvale heidetud. Erinevaid inimesi üritatakse hariduses ühendada läbi Briti kultuuri ja üldpädevuste (spiritual, moral, social, cultural) õpetamise.
Tänapäeval on koolidel uus väljakutse – need peavad õppima majanduslikes raskustes toime tulema. Üha enam koole sunnitakse toimima kui äriettevõtteid, mis peavad meelitama õpilasi ligi ja teenima kasumit.
Pühapäev, 19. juuni
Ärasõit! Pühapäeva hommikul oli aeg kotid pakkida ja kauni Plymouthi linnaga hüvasti jätta. Jälle rongiga Bristolisse, sealt lennuki peale, aga seekord sõitsin Amsterdami asemel Brüsselisse ja sealt Tallinnasse. Terve koolituse aja olin kojusõidu pärast muretsenud, sest Brüsselis oli kahe lennu vahe kõigest 35 minutit ja kartsin väga, et jään lennukist maha. Õnneks oli pühapäevaõhtu Brüsseli lennujaamas rahulik ja mu jalad olid kiired. Küll oli hea Eestimaale tagasi jõuda!
Kirjutas: Riina
Koolitus Ühendkuningriigi haridussüsteemist (Understanding the UK Education System) toimus väikeses mereäärses linnas nimega Plymouth. Sinna reisimiseks kulus terve päev. Lennuk startis Tallinna Lennujaamast kell 10 hommikul. Lend kulges otse üle kodumaja. Veel viimane pilk Eestimaale ja siis olime kõrgel mere kohal ning suundusime Amsterdami. Amsterdamist viis teine lennuk juba Ühendkuningriigi pinnale ning maandusime Bristolis. Viimane osa teekonnast tuli läbida rongiga.
10 tundi pärast kodunt lahkumist olin jõudnud 250 000 elanikuga Plymouthisse. Edela-Inglismaal paistis päike, ilm oli suvine ja lennukis marjaks ära kulunud kampsun tundus seljas üleliigsena. Palavust trotsides rühkisin 20 minutit kohvrit järele vedades läbi linna ning jõudsingi lõpuks hotelli. Pärast lühikest puhkust ja dušši läksin linna avastama.
Plymouth on kuulus sadamalinn, mis asub Plymi ja Tamari jõgede suudmes. Siit alustasid oma reise paljud kuulsad meresõitjad nagu kapten Cook, kapten Scott ja sir Frances Drake. Siit algas 1620. aastal ka pilgrimite teekond Ameerikasse. Plymouthis on tänini üks suuremaid mereväebaase Lääne-Euroopas. Siin on ka ülikool, kus õpib üle 30 000 üliõpilase.
Pühapäev, 12. juuni
Pühapäeva hommikuks oli päike pilvede taha kadunud ja ilm oli Inglismaale omaselt hall ning vihmane. Kell 10 kohtusime koolituse korraldaja Amber Initiatives kontoris ja algas õppimine. Koolitaja Svetlana Stoupnikov tutvustas meile lühidalt organisatsiooni ja selle tegemisi, koolituse kava ning Plymouthi vaatamisväärsusi. Siis asusime põhiteema, UK haridussüsteemi, kallale. Inglismaal on kasutusel palju erinevaid koolitüüpe ning nende liigitusi. Hommikupoolik kulus lennates ja peale lõunasööki rääkisime kooli- ja hariduselu korraldusest üldisemalt.
Huvitav on teada, et Inglismaal ei kasutata e-kooli ja vanematel pole lapse jooksvatest hinnetest mingit ülevaadet. Jooksvate hinnete kokkuvõte saab vanem vaid siis, kui esitab asjakohase avalduse ja maksab väikese teenustasu.
Väga suurt rõhku pannakse koolikohustuse täitmisele. Kui laps puudub, peab vanem kohe hommikul sellest kooli teavitama. Pikema puudumise korral (näiteks reisi puhul) tuleb koolile esitada spetsiaalne avaldus ja paluda puudumiseks luba. Võib juhtuda, et kool luba ei anna. Kui põhjuseta puudumisi on üle 15 % kooliaasta mahust, tuleb vanemal trahvi maksta. Kõige äärmuslikumal juhul võib vanemat karistada suisa vangistusega.
Pika ja sisutiheda koolituspäeva lõppedes võtsime vabatahtlike Vladana ja Tibori juhtimisel ette väikese linnatuuri, et saaksime kõik vaatamisväärsused oma silmaga üle vaadata. Selleks ajaks oli hommikune hallus kadunud ja saime ookeaniäärset linna nautida päikesepaistes.
Esmaspäev, 13. juuni
Kuna eelmine koolituspäev oli olnud väga intensiivne, olin veel hommikulgi veidi väsinud ja mõte sellest, et ees ootab terve päev loenguid ja nelja seina vahel olemist, ei olnud just ahvatlev. Õnneks sain meeldiva üllatuse osaliseks.
Koolituspäeva viisid läbi Geraldine Trompetter, kes töötab Plymouthi ülikoolis sotsiaaltöö lektorina ja Rupert Blomfield, kes on Edela-Inglismaa Punase Risti juhataja ja organisatsiooni Amber Initiatives üks asutaja. Keskendusime mitmekesisuse ja multikultuursuse teemadele ja rääkisime migrantidest, integratsioonist, rassismist ja diskrimineerimisest. Otsisime diskussioonide ja rühmatööde käigus vastuseid järgmistele küsimustele:
- Mida teha, et migrantidest õpilased tunneksid end koolis teretulnuna?
- Kuidas aidata kohalikel õpilastel näha mitmekesisusese positiivset külge?
- Kuidas kohelda õpilasi (nende erinevustest hoolimata) võrdselt?
- Kuidas käsitleda mitmekesisust ja diskrimineerimist koolitunnis?
- Kuidas saada hakkama mitmekesise personaliga?
- Kuidas migrantidega seotud eelarvamustest üle saada?
Pärast koolitust ja väikest puhkepausi kogunesime jälle kontorisse, et pidada maha kultuuriõhtu. Vabatahtlikud Tibor ja Vladana tutvustasid briti kultuuri ja Devoni maakonda ning osalejad oma riike. Igaüks oli kaasa toonud ka mõne kohaliku toidu või joogi, mida üheskoos maitsesime. Õhtu kujunes meeleolukaks.
Teisipäev, 14. juuni
Teisipäeval külastasime Plymstocki kooli. Seal õpib umbes 1400 õpilast vanuses 11-18 eluaastat. Õpilased on jagatud viie maja vahel. Igasse majja kuulub erinevas vanuses õpilasi, majad võistlevad omavahel spordis, lugemises jms. Kõik õpilased kannavad koolivormi, lipsu triibud näitavad, millisesse majja õpilane kuulub.
Plymstocki kool on õpitulemustelt linna parimate koolide hulgas. Siin on palju erivajadusega õpilasi, 99 % neist õpib tavaklassis, aga neil individuaalne juhendaja. Õpilased on teadmiste järgi (inglise keele, matemaatika ja loodusteaduse testide põhjal) rühmadesse jagatud, nõrgemas rühmas on õpilasi vähem. Väga suurt tähelepanu pööratakse õppima õppimisele. Lisaks aineõpetajate konsultatsioonidele saavad lapsed soovi korral abi kodutööde klubist (Homework club). Kui õpilane saavutab paremaid tulemusi, võib ta ka kooliaasta keskel tugevamasse rühma minna.
Koolis on palju õpilasi ja vähe ruumi. Et ei tekiks ummikuid, liiguvad lapsed ühest uksest sisse ja teisest välja. Seda taktikat saaksime ka oma koolis kasutada – üks trepp oleks üles ja teine alla minemiseks.
Kuna lugemist peetakse väga oluliseks, loetakse koolis iga päev ühe ainetunni ajal pool tundi raamatut (koolitund kestab 60 minutit). Et lugemine ei toimuks kogu aeg samas ainetunnis, loetakse iga päev erineval ajal, see lepitakse hommikul kokku. Seda võiks ka meil katsetada, esialgu näiteks kaks päeva nädalas ja 15 minutit. Oluline on, et loeks kogu kool ja sellest ajast peetakse kinni.
Vahetundides liikusid õues (eriti söökla läheduses) ringi vestidega õpilased. Selgus, et need on viimase aasta õpilased, kest TÖÖTAVAD korrapidajatena ja TEENIVAD sellega väikest taskuraha. Kuna see on töö, mille eest makstakse palka, on korrapidajad väga motiveeritud.
Pärast kooli külastasime Saltram House’i, 17. sajandil ehitatud härrastemaja, mis oli filmi „Sense and Sensibility“ (1995) üheks võttekohaks.
Kolmapäev, 15. juuni
Kolmapäev oli jälle koolikülastuse päev. Seekord väisasime kooli nimega Marine Academy Plymouth. Kooli tutvustas meile erivajadustega laste koordinaator Gareth Price. Selles koolis õpib 820 last vanuses 0-18 eluaastat. Meie tutvusime kooli selle osaga, kus õpivad lapsed vanuses 11-18 eluaastat. Pakutakse ka ametioskuste õpet. Kool asub vaeses piirkonnas. Ühendkuningriigis on koolilõuna tasuline, tasuta lõunat saavad vaid väga väikese sissetulekuga perede lapsed. Kui keskmiselt saab tasuta koolilõunat 17% lastest, siis selles koolis on neid lapsi 55% õpilaste koguarvust.
Kõige tähtsamaks peetakse selles koolis õpilaste motiveerimist, nende ambitsioonikuse tõstmist. Reaalsus on, et enamik ei plaani Plymouthist kunagi lahkuda ja ootab riigilt sotsiaalabi. Kool teeb kõik võimaliku, et lapsed näeksid, et on ka teine väljapääs, teistsugune tulevik, et nad on võimelised midagi saavutama.
Kuna kodus on elamistingimused sageli kehvad, on koolimajja kõvasti investeeritud ja see on avar, kaasaegne ja hästi sisustatud. Näiteks sööklas saab „tasuda“ sõrmejälje abil.
Suurt tähelepanu pööratakse distsipliinile. Igal pool seintel on meeldetuletused, missugust käitumist õpilastelt oodatakse. Koos reeglitega on kirjas ka tagajärjed ehk mis saab siis, kui reegleid ei täideta.
Kui õpilane jääb ühel eksamil spikerdamisega vahele, kukub ta läbi KÕIGILT eksamitel, mitte ainult sellelt, kus ta spikerdamisega vahele jäi.
Migrantidele erikohtlemist ei rakendata. Kõigis külastatud koolides öeldi, et migrandid saavad esialgu kehvemaid tulemusi, kuna nad ei oska keelt. Aga nad on briti õpilastest palju motiveeritumad ja jõuavad neile kahe aastaga järele ja saavutavad siis keskmisest paremaid tulemusi.
Neljapäev, 16. juuni
Neljapäev oli viimane koolikülastuse päev. Külastasime Beechwoodi algkooli. Ka see kool asus vaeses piirkonnas, ent selle kompenseerimiseks oli kooli palju investeeritud. Kool oli väga ilus ja lapsesõbralik ning seal olid head võimalused õppimiseks ja sportimiseks. Koolil oli ka palju kaasaegseid IKT-vahendeid (sülearvutikäru, I-padide käru).
Koolis pööratakse palju tähelepanu ümbritsevale keskkonnale ja selle säästmisele, seal on head võimalused õuesõppe läbi viimiseks. Koolil on oma väike aed, kus elavad kanad ja siilid. Lapsi innustatakse kooli tulema jalgratta, mitte auto ega bussiga.
20% õpilastest on erivajadusega. Koolis on immigrante. Et viimastega paremini suhelda, kasutatakse tõlkide abi, kelle eest tasub kohalik omavalitsus. On ka eraldi õpetaja (intervention teacher), kes käib klassist klassi ja aitab tunni ajal keeleprobleemiga õpilasi. Huvitav oli, et lapsel, kes inglise keelt veel piisavalt ei oska, lubatakse loomingulisi kirjatükke kirjutada emakeeles – oluline on see, et laps oskaks end kirjalikult väljendada, mitte see, mis keeles ta seda teeb. Igal klassil on ka abiõpetaja.
Sarnaselt teistele koolidele, peetakse lugemisoskuse arendamist ülioluliseks ning lapsed loevad koolis iga päev. Ka teistes koolides oli kasutusel spetsiaalne (tasuline) lugemisprogramm. Aasta alguses testitakse lapse lugemisoskust. Raamatud on raamatukogus märgistatud erinevat värvi täppidega, mis tähistavad lugemisoskuse taset. Laps valib oma tasemele vastava raamatu, loeb selle läbi ja sooritab elektroonilise lugemiskontrolli. Kui see on tehtud, saab laps olenevalt tasemest ja raamatu paksusest punkte. Aasta lõpus loetakse punktid kokku. Lapsed võistlevad omavahel, klasside ja majade kaupa.
Reede, 17. juuni
Veetsime päeva koolituskeskuses meile juba tuttavate koolitajate, Geraldine Trompetteri ja Rupert Blomfieldiga ning peegeldasime koolides nähtut ja kogetut. Võrreldes Eesti, Türgi ja Ühendkuningriigi koole, leidsime kõigist midagi positiivset ja midagi sellist, mis meile väga ei meeldi.
Ühendkuningriigi koolides meeldis mulle:
- lugemisprogramm, mis võimaldab lapsel leida lugemisoskusele vastava raamatu;
- igapäevane kohustuslik lugemise pooltund;
- õpieesmärgi seadmine vastavalt õpilase oskustele (tailored assessment);
- selged ootused ja käitumisreeglid seintel;
- läbimõeldud õpilaste tunnustamise süsteem;
- liikumisvõimalused vahetundides;
- näitvahendid seintel;
- palju väikseid pisiasju.
Laupäev, 18. juuni
Viimasel päeval oli loeng sellest, kuidas UK haridussüsteem on aja jooksul muutunud ja kuidas on jõutud olukorda, kus praegu ollakse ning mis saab edasi.
Huvitav fakt ajaloost on, et füüsiline karistus keelati 1987. aastal ja erakoolides alles 1999. aastal.
Haridus on investeering inimestesse, riigi tulevikku. Selle teadmiseni jõuti 80-ndatel ning sellest ajast alates on haridusse suunatud palju raha ja üritatud õpetajana töötamist ahvatlevaks muuta.
Kooliaasta kestab seal 195 koolipäeva. Vaheaegadel õpetajad ei tööta. Õpetaja palk sõltub paljudest asjadest, muuhulgas ka tööstaažist. Tööstaažiga seotud maksimumini jõutakse 12 aastaga. Huvitav on teada, et õpetajad ja politseinikud jäävad pärast 30 tööaastat pensionile. Neil on väga kasulik riiklikult toetatud pensionisüsteem.
Pikka aega rakendati hariduses ja ühiskonnas multikulturalismi strateegiat. Kuna see soodustas eraldumist, on see nüüdseks kõrvale heidetud. Erinevaid inimesi üritatakse hariduses ühendada läbi Briti kultuuri ja üldpädevuste (spiritual, moral, social, cultural) õpetamise.
Tänapäeval on koolidel uus väljakutse – need peavad õppima majanduslikes raskustes toime tulema. Üha enam koole sunnitakse toimima kui äriettevõtteid, mis peavad meelitama õpilasi ligi ja teenima kasumit.
Pühapäev, 19. juuni
Ärasõit! Pühapäeva hommikul oli aeg kotid pakkida ja kauni Plymouthi linnaga hüvasti jätta. Jälle rongiga Bristolisse, sealt lennuki peale, aga seekord sõitsin Amsterdami asemel Brüsselisse ja sealt Tallinnasse. Terve koolituse aja olin kojusõidu pärast muretsenud, sest Brüsselis oli kahe lennu vahe kõigest 35 minutit ja kartsin väga, et jään lennukist maha. Õnneks oli pühapäevaõhtu Brüsseli lennujaamas rahulik ja mu jalad olid kiired. Küll oli hea Eestimaale tagasi jõuda!
Kirjutas: Riina